"Double-layer chocolate..."

"Oh yeeeeah!" möirgas Blaze keset kööki. Mul jäi tegelikult lause pooleli, jah, aitäh.
"...cake with chocolate icing." Kui kooki taheti, peab kooki saama ja see on ausalt öeldes ka vähim, mis ma teha saan veidi üle nädala siin vedelemise eest. Niisiis sain ma vaevu nädalakese Inglismaal olnuna juba ahju sisse lülitada - gaasiahju, muuseas, millega mul varasemad kokkupuuted täiesti olematud olid - ja tegutsema hakata.

Esimene hiigelprobleem seisnes õige koogi leidmises. Šokolaadi toimib alati, arvasin ma, ja see täitsa sobis. Nagu näha. Kuulda, õigemini. Aga milline? Veider mõeldagi, aga ma pole kunagi päris šokolaadikooki teinudki ja kõik vajalikud põhjad olen ma tavaliselt poest ostnud. Khm. Ups. Möllasin väga valedel hetkedel ära kaduva ühendusega netis ringi, mõtteis suur ahastus ja kriis, sest retsepte on umbes miljon. Lõpuks arvasin end tulevat heale ideele. Haarasin telefoni, et teha kauge kõne tagasi koju ja lasta emal leida teksade taskust brownieste retsept. Pole just kerge ülesanne, teades, et ma kõik retseptid lipikutele ja mitte just kõige normaalsema käekirjaga sirgeldan, need siis millegi valmimisel hooletult kokku murran ja taskusse topin - pealkirjastamata, selgitusteta, vahel isegi teadmata, kas see nüüd eesti või inglise keeles oli. Aga emale au andes leidis ta õige asja üles ja netiühendus taastas end õigel ajal, nii et sain kõik, mis vaja.

Järgmine kriis saabus poes. Nimelt on suured poes sutsu kaugel, kuigi hiljem mõtlesin, et ma oleks neis ka kaks korda ära käia jõudnud, seega jäi poodlemise mõnu kahte ligidal oleva külapoekesse. Mõnust oli asi kaugel, sest suurima protsendiga šokolaad oli neis mõlemas pisikese, 45-grammise pulga näol, milles kakaod naeruväärsed 35%. Phähh. Aga ei miskit. Vingusin mis ma vingusin ja sõimasin mis ma sõimasin teel tagasi köögi poole - saab hakkama. Äkki.

Koukisin kapisügavustest välja kaks ühesugust ahjuvormi ja segasin kokku kaks kausitäit taignasegu, lootes, et esimene gaasiahjuga küpsetamine väga kaugele aja taha ei lenda. (Naabritel poleks ka hea meel olnud, ma arvan.) Lisaks sellele veel esimene kord Inglismaal küpsetada. Ootused oli kõrgel - minul vähemalt. Eriti kui mu suurepäraseid küpsetamisandeid nii suurelt välja reklaamitud oli - ja seda pelgalt fotode põhjal!

Esimene vormitäis väljus ahjust ja potsatas peaaegu ühes tükis vormist välja. Huh. Samal ajal saabus ka Liz, hästi jutukas ja tore blond, kelle arvates kõik nii imehästi lõhnas. Köök oli õnneks enamus ajast tühi ehk siis sain vabalt närveldada ja ringi sebida. Vahepeal sisse potsatanud Lizile või vennakestele seletasin, et tegelikult on kogu asi üks suur inspiratsioon ja väljamõeldis, mida see ka oli.

Sain asjadega nii kaugele, et määrisin alumisele tumepruunile ja veel soojale koogilatakale hapukat õunamoosi, tõstsin erilise ettevaatlikkusega teise lataka selle peale ja määrisin elu eest sooja glasuuri kõige selle peale ja külgedele. Et asi natukenegi vähem suure ja vormikujulise kakahunniku moodi välja näeks, hakkisin mandleid ka peale. Voila! See, kas see ka söödav oli, ma veel ei teadnud. Kogu selle sekeldamise ajal olin oma miljon ja kaks korda misiganes köögijumalise poole armulikult palvetanud, et ma mingit fataalset viga ei teeks - no näiteks maja õhku lennutamine muuhulgas.

Aga - grrrreat success! Pean tunnistama, et vägagi hea oli kohe. Väga šokolaadine, mitte kuiv, mitte liiga nätske. Aaah. Mmm. Tassike teed, hea film, väike tuli kaminas ja elu oli üks suur šokolaadipall. Ja nii mitu õhtut.

Ühe muusika lõpp

Pühapäeva hommikul enne pisarateni kurvale ärasaatmisele tuli kaugemalt sõitnutele veidi kosutust pakkuda. Kui mitte hingelist, siis vähemalt kõhtu täitvat - aga mitte paksuks tegevat, kui ka sporti teha, jõudsime kõik kokkuleppele.

Tegelikult tegin suurema töö laupäeva õhtul juba ära. Kuna rongis nii Tallinnasse kui tagasi neelasin tohutu isuga Anthony Bourdaini "Avameelselt köögist", oli indu ja inspiratsiooni ja jõudu-jaksu küllaga, et üheksa paiku õhtul koduköögi kulinaarsesse allmaailma siseneda ja hakata mässama millegi uuega.

Kõigepealt ladusin lauale laiali need potsikud ja topsid, mille sisemus lõppeks midagi juulikuise "Oma Maitse" pähklite ja kodujuustuga võileivatordi (lk 37) sarnast pidi meenutama. Alustasin küll üsna skeptiliselt, sest kodujuustu, paprika, kreeka pähklite, ananassi ja juustu hea kokkusobivus oli mul veel avastamata. Seega hakkisin paprika imepisikesteks tükkideks, hunniku kreeka pähkleid ja riivisin juustu. Kell muudkui tiksus, ETV toetas hea õhtuse programmiga - filmi "Surnud tüdruk" ma piilusin poole silmaga ja kuulasin poole kõrvaga ning kaks osa "24" möödus ka üsna kiiresti. Kui mul on köögis tegutseda vaja, siis olgu mul parem hää teleprogramm kõval olemas. Või võimalusel muusika. Näiteks on kirju koera muusikaks Disturbed - jube mõnus on küpsiseid purustada nende saatel.

Hm, igatahes, võileivatort. Segasin kahe kihi segud kokku ja alles siis hakkasin mõistma, kui huvitav see kõik kokku võib maitseda. Just - huvitav - selle sõna tähendus muutub ju pelgalt kergest hääletooni muutusest. Võtsin ette terve torni täistera röstsaia, lõikasin neilt koorikud ja sättisin alusele ritta, peale esimene segu. Teist ja kolmandat kihti immutasin veidi ananassikonservi vedelikuga, kuna segu nr 2 tundus kuiv ja ma ei arvanud, et isegi üleöö võiks üks kuiv segu saiaviilud ära immutada. Keerasin kogu kupatuse kilesse ja külmkappi. Nüüd olin skeptiline vaid soolase vahukoore osas, mis hommikul kodujuustu, ananssiviilude, kreeka pähklite ja riivitud juustuga katte ja kaunistuse rolli täitis.

Kiire nõudepesu ja magusam pool. Olin eelmisel õhtul toidupoes ringi käies umbes viis korda ümber mõelnud, mida siiski magusamaks kohvilaua ampsuks teha. Võtsin peas ette Toidutares oleva küpsisekoogi retsepti ja varusin endale küpsiseid, halvaad ja hapukoort. Laupäeva õhtu lõpetasin sellega, et needsin end maapõhja ja natuke kaugemale veel. Kogu hapukoort ei pea mitte kohe muu hulka segama, sest on võimalik, et segu tuleb äkki LIIGA VEDEL?! Moodustus kausis meenutas toda ammust Kõhulahtisust, ainult et veidi heledamal kujul. Vaarika ja valge sõstra seguga. Uhh. Aga ei miskit - lükkasin käed siiski piisavalt kokkuhoidvasse massi ja lootsin parimat. Vorpisin koogi alusele valmis, katsin kilega ja lükkasin külmkappi, kus polnud tegelikult enam väga ruumi.

Hommikul ootas ees ärevus, kas koogitaoline ollus: 1) oma vormi ka hoiab ja 2) üldse söödav on. Sulatasin võid ja šokolaadi, katsin heledama pruuni olluse seguga ja kaunistasin vahukooretörtsukestega.

Tulemuste kohta võib öelda, et see võileivatort tasub igal juhul proovimist - paprika, kodujuust, kreeka pähklid, majonees, sulatatud juust, ananass, riivjuust ja soolakas vahukoor toimivad hästi läbi immutatud saiaviilude vahel ja peal imeliselt. Kerge, mahlane ja mõnus.
Ja kook...polnudki kook väga. See, et olin küpsised mitte tükkideks purustanud, vaid pudrunuiaga pulbriks hõõrunud, andis tulemuseks ühtlase pehme kreemja massi tumeda šokolaadi kattega. Päris hää oli. Ja rammus. Ja ei tee paksuks, kui sporti teha. Homme? Okei. Lükkame dieedi paar päeva edasi. "Pole hilja veel eriala vahetada," ütles sugulane, koogitaldrik käes. Ma vist punastasin natuke. Aitäh.

Ja muidugi tuleb iga taldrikutäis parem, kui koostisosadele lisada noaotsatäis armastust ja hoolt ja pühendumust.

Brownies & milk

Mmmmmmm

Annule ja gängile

Kolmapäeva hommik sai tihedalt sisustatud - köögis. Muidugi oli äärmiselt vajalik vahukoore-paanika, mis tekkis Co-marketis, kus nimelt EI OLNUD vahukoort. Ja noh, ilma vahukooreta pole ka kirsitorti. Aga igaks juhuks küsisin leiva-saia tellimise arutelu pidanud kahe naistöötaja käest, millal vahukoor nendeni jõuda võiks. "Oooih, isver, kohe!" Neil ikkagi OLI vahukoort, aga välja ladumata - naiste asi, olid lobisema jäänud. Sain oma kolm pakki ja tegin sääred. Selleks ajaks olid nii kohv, puding kui kirsisegu jõudnud kenasti ära jahtuda ja ootasid vaid üksteise otsa ladumist.

Seekord ei saanudki kogu kupatus väga magus. Pole armunud, väitis seepeale Liina. Ju siis eelmine kord napp pool kuud tagasi olin rohkem, ei tea. Aga hoidsin tõesti suhkrutopsist eemale - täitsa meelega kohe. Aga kukkus välja hää.

Korvikesed said seekord omale mustikad pääle. Muus osas ikka sama lihtne teha ja sama magusad ja üldiselt täitsa nämmad.

Annu ema köögiviljapitsa oli super! Leib ka! Praegu nosin ise töölt kaasa haaratud speltaleiva küpsetussegust paar tunnikest tagasi ahjust tulnud leiba. Mmm...

Laupäev köögis - ahjuga!

Tõstsin kohvrist välja kilo rukkijahu, juuretise ja pärmi. Loogiliselt väljus kaks tundi hilem ahjust soe ja eriti hästi lõhnav leib! 60/40 rukki- ja täistera nisujahust. Mõnusalt krõbeda koorikuga.

Paar tundi hiljem, kui ahi veel täiesti maha jahtunudki polnud, asusin muffinitaigent kokku segama - vaarikaid oli laual kuhjaga ja muffineidki pole väga kaua aega ise teinud. Lausa isu tekkis.
Seekord oli pool jahukogusest täistera nisujahu ja selle tõttu imeliku värviga taignasse segasin lõpuks sisse natuke tumedat (70%) šokolaadi (piparmünditäidisega ja otse Inglismaalt ja organic) ja palju vaarikaid. Tegelikult oleks võinud rohkemgi olla.
Kerkisid üllatavalt ilusateks ja armsateks muffinikesteks, millele ma lausa pidin katteks kokku segama marjapiimaga roosaka glasuuri. Täitsa armsad on nad nüüd köögilaual kõrvuti.

Hommikuköök

Kaera-pannkoogid maapähklivõi (crunchy!) ja kirsimoosiga. Mmm, hommikud.

Newbies again!

Esimene avalik esitlus beebidele (ikka veel nimeta) ja vastuvõtt oli hea. Tsitaat: "Sa võikski neid kogu aeg teha!" Nii tore. =) Great success! Seekord endal marju sisse torgata polnud, aga see-eest ootas tööl laua peal ees kolm kausikest head ja paremat ja parimat eestimaist marjasaaki:

Nämm-nämm

Midagi uut

Tööl hakkas mõte jooksma. Alguses tegi paar kohmakat sammu, siis sörkis aeglaselt ja lõpuks sai enam-vähem hoo sisse. Jooksis millegi uue suunas ja jõudiski täna kohale. Kusjuures finiš oli enne lõppu veel täiesti tundmatu.

Mõte jooksis sinna suunas, et teeks midagi hääd. Merli tuli ka külla ja puha. Ja teeks midagi uut. Kohvri peal vedeles pakk Digestive küpsiseid tumeda šokolaadiga...Njaa, juurde natuke vaniljekastet valge šokolaadiga...kookos...maasikad...proovime.

Küpsistest, veidikesest kookosest ja margariinist korvid. Mikseriga vahustada kaera-vanilje kastet, juurde sulatatud valget šokolaadi. Muffinipanni kukkusid rõõmsalt suvised kollased muffinivormid ja küpsisetaignast jätkus perfektselt kaheteistkümneks korvikeseks. Igaühesse neist törts valget nämmadust, keskele pool maasikat ja riputada üle kookosega. Tegelikult võiks ju peale triibutada veel sulašokolaadi ja mündilehe ka kuskile sinna torgata. Mida pole, seda pole.



Külmkapis seisid need kaksteist armsakest tundi kaks-kolm. Ettevaatlik amps ja...




Üllatusin isegi, et need NII head välja tulid. Olin veidi skeptiline tumeda ja valge šokolaadi kooselus ühes korvis, aga näed, ei tasu šokolaadi-rassist olla - sobivad ju väga hästi! Great success!

Nüüd on neile kullakestele vaid nime vaja. Help?!

Juustuküpsistest maasikatordini

Long time, no see. Ja tegelikult pole vahepeal köögis midagi askeldanudki väga.

Juunis proovisin käppa leivaküpsetamise alal.

Enne laulupeo esimest kontserti sõitsin täiesti ilma ummikuteta Nõmmele ja olin väga valmis köögis toimetama. Kavas olid juustuküpsised ja maasika Pavlova. Põnevaim kõige juures oli see, et ei mina ega tädi polnud kunagi beseetorti teinud. Ehk ei lähe esimest korda aia taha.
Ahju läks vahtu löödud munavalge-tuhksuhkru segu täiesti ilusti, aga umbes viieteistkümne minuti pärast läks elu väga põnevaks - munavalge oli üle vormi ääre kerkinud ja ei tahtnud kuidagi ära lõpetada mini-munamäge tekitamast. Oma kahetunnise küpsemise ajal ajas see end puhevile ja vajus kokku päris mitu korda. Üsna ebatavaline ja uudne meie jaoks. Istusime ahju ees ja jälgisime show'd.

Besee jahtumise ajal segasime kokku imelihtsa küpsisetaigna ja oma suures õhinas ("Sa pole vist ammu küpsetada saanud.") asusin juustupulki lõikama.

Kaks suurt plaaditäit ja maja lõhnas nagu üks suur juustuküpsise-töökoda. Või vähemalt pool korrust, kuna teine pool lõhnas grillkala järele.

Kuldpruunid juustupulgakesed kerkisid nii armsasti ahjus ja särisesid kelmikalt.

Enne õiget söömingut jõudis nii mõnigi pulgake nii mõnegi kohalolija kõhtu ja näpud hiilisid ikka ja jälle korvikese kallale.


Minu toidukord koosnes värsketest keedetud kartulitest, kastmest ja kirsstomatitest. Suvi!

Soolane söödud, kadusime taas kööki, et lõpetada alustatud tort. Jahtunud beseepõhi oli end taas lohku tõmmanud ja oli umbes 2,5 korda madalam kui kõrghetkeil ahjukuumuses.

Jahtunud põhjale määrisin paksu kihi vahukoort ja sellele pidi veel mahtuma terve kuhi maasikakastmes maasikaid. Kaste koosnes maasikapüreest, poole laimi mahlast ja Camparist.

Kumbki meist ei uskunud, et seda hunnikut kuidagi lahti lõigata, veel vähem tükina aluselt taldrikule transportida saab. Aga õnnestus.

Ääred ei näe võib-olla kõige esteetilisemad välja, sest need tahtsid väga küpsetuspaberi külge kleepuda ja mitte sellest enam lahti lasta. Aga maitse oli seekord põhilisem ja seda jätkus küllaga. Üle ühe tüki korraga ei söö. Jätkubki kauemaks.

Viljandis askeldasin Merli köögis - kõigest pool nädalat pärast seda, kui olime otsustanud, et trennitegijate õudusunenägudest juustupulki võib ju kord aastas süüa, segasin taas sedasama taigent kokku, seekord olles valinud suitsujuustu. Need pätsikesed paisusid ja pruunistusid ka kenasti, jättes meile küllaga krõbistada. Enne neid aga klopsisin kokku maasikate, banaanide ja tofu-sidruni-vanillikreemiga küpsisetordi - maasikad värskelt turult ostetud ja nii head. Oli õnn, et ma neid umbes kolm korda liiga palju ostsin ja neid ka järgmiseks hommikuks jäi. Tort oli paari tunniga ilusasti läbi imbunud ja rändas taldrikule. Hommikul oli veel parem. Dekadentlik õhtu oli.

Birthday star

Hmm. Sünnipäevatähekest on arusaamatult ignoreeritud. Nüüd siis on tema tähetund.

Ehk siis Nele sünnipäevatordist.
Valmis ta kahe tunniga hommikul kella 8 ja 10 vahelisel ajal enne kooliminemist. Algne idee oli teha üks maasikane ja roosa tort, aga glasuur vedas alt ja välja tuli seest roosa, väljast kollane täheke.

Põhjadeks nagu ikka valmis tordipõhjad, kuna muud võimalust pole. Immutamiseks pressitud sidruni mahl (veega lahjendatud muidugi).

Kihtide vahele läks vaniljepudingu ja maasikate segu. Kõige peale siis värvilisest tuhksuhkrust ja veest kõige lihtsam glasuur üldse, külgedele vahustatud Soyatoo.



Ja nagu ikka oli tort järgmiseks päevaks veel rohkem läbi imbunud ja seega ka parem.

The birthday star, the cake massacre

Kirsitort

Laupäeva hommik algas pärast kolmetunnist und Selveri külastamisega, et osta vahukoort...mida seal polnud! Vahukoore osa riiulist haigutas uniselt mulle vastu ja ei tahtnud üldse abivalmis olla. No mis teha - kõigest 1/3 tordist koosneb vahukoorest (peaaegu). Hädast päästis Maxima.

Tort ise on tegelikult imelihtne - lihtsalt kihiti kokku laduda ja valmis! Retsepti järgi pole ma seda tegelikult kunagi teinud, vaid mälu järgi Susanne köögist. Aasta jooksul nägin ma selle valmimist ja osati aitasin sellele ka ise kaasa päris mitmeid kordi. Tema firmakas. Ainus, mis ma teisiti tegin või tegelikult tegemata jätsin, oli Kirsch - suurt pudelit kirsiviina ei hakka ma ostma tordi pärast, mida heal juhul kaks korda aastas teen. Kui oleks põhjust ja kellelgi huvi seda rohkem saada, siis võib-olla isegi maanduks see ostukorvis. Või kui oleks pisem pudel.

Aga tort ise.
Põhjaks, kuna ise küpsetada ei saa ja ilmselt ei julgekski, on Lieken Urkorni kakaoga tordipõhjad. Kihtide vahele tuleb kirsisegu, vahukoor ja vaniljepuding. Peale vahukoor, kirsid ja riivitud tume šokolaad/šokolaadipuru. Immutamiseks kange kohv.

Kirsisegu jaoks on vaja purk kirsse (hapukirsse soovitatavalt, saksakeelselt Schattenmorellen), mille võiks eelmisel õhtul nõrguma panna (kuna kell 6 hommikul see meelde ei tulnud, said seekordsed kirsid vaid napid kaks tundi sõelas vedeleda). 16 kaunimat (võib ka 17, kui üks keskel staariks saada soovib) hoida hilisemaks alles, kuivatada nt köögipaberi vahel. Kompotivedelikku ka mitte kraanukaussi valada ega ära juua, vaid hoopis keedupotti. Ilmselt saab kissellitaolist moodustist ka tärklisega teha, aga ma kasutan mugavusest ja kindlustundest Rufi torgiglasuuri pulbrit. Kotike pulbrit segada 250ml kompotivedelikuga (minu kompotis oli, kusjuures, täpselt 250ml), pidevalt segades korraks keema ajada, siis segada sisse kirsid/kirsipoolikud ja panna kõrvalt jahtuma.

Vaniljepuding on kerge - pakk vaniljepudingu pulbrit segada veidi piimaga, mida peaks kokku pool liitrit olema, lisada vaniljesuhkrut (tavalist, kui keegi väga magusat torti soovib), keema ajada ja siis kirsisegu kõrvale jahtuma panna.

Esimest tordipõhja immutada kohviga, sinna peale laotada kirsisegu ja sellele pakk vahustatud vahukoort. Teine tordipõhi immutada ja sellele määrida jahtunud puding. Kolmas kiht - oo üllatust - immutada ja sellele ning külgedele määrida kaks pakki vahustatud vahukoort (400ml ja kindluse mõttes vahustasin koore koos sellega.
Kaunistuseks moodustada tordile 16 ilusat pisikest vahukoorelillekest ja iga lillekese keskele panna üks neist kaunist kuueteistkümnest kirsist. Enne serveerimist puistata koogipind šokolaadipuruga üle.


Ideaalkorras on tegelikult nii, et vahukoorega määritud tort jäetakse üleöö külmkappi (kui kogu meisterdamine õhtul toimub) ja alles järgmisel hommikul saab tort teise kihi vahukoort ja kaunistuse. Aga kuna eelmist õhtut selleks kasutada ei saanud, pidi ühe hommikuga hakkama saama. Üleöö seisvat torti pole väga vaja immutada ka.

Ja siis - nämmnämm.


Samm-sammult ja kiht-kihilt ei saa kahjuks pildis näidata, sest Vana akud laadisid end samal ajal.

Keedukreemieksperiment

Keedukreem tuli ilus ja tükkideta ja pikitud kreeka pähkleist. Siis oli vaja võtta vaid koogipõhjad - siiani pole kindel, mis põhjad need sellised olid. Oleks justkui nagu biskviit olnud, aga samas mitte ka päris. Seda teab vist vaid Laura ema, kes meid koogimaterjalidega varustas (põhjad + retsept + pähklid).
Kook ise ülilihtne - põhi, kreem, põhi, kreem, põhi, kreem ja pähkleid peale ka veel. Seisma peaks ta vähemalt üleöö ja siis veel õhtuni näiteks. Ja ka siis polnud põhjad veel täielikult läbi imbunud. Aga filmiõhtule väga sobiv kook. Sööd tüki ja siis tahaks veel ja...Aga siis on õnneks kõht liiga täis, et veel üht tüki haarata.
Järgmisel õhtul oli kogu asi paremini läbi imbunud, aga siiski peaks vist põhjasid millegagi immutama eraldi. Tsipa.
Ahaa-moment - vahukoorega maitseb veel eriti hää (kui kreemi ega vahukoort liiga magusaks ei tee, muidu läheb väga käest ära). Pidi ju vana koogi viimase tüki hommikul ära sööma, et uus külmikusse mahuks ja vahukoort jäi ka üle.

Muuseas, tegu on ühega neist kesköistest kookidest, kuna see eksperiment valmis umbes poole ühe ajal. Midagi sinnakanti. Tõeline öölaps.

Next time: Shwartzwälder elik Black Forest elik kirsitort.

Minu esimene keedukreem läks kergel öeldes väga mööda - tulemusi kraapisin umbes pool tundi igasuguste võimalike vahenditega neegristunud potipõhja küljest lahti. Aga skorpion minus (thank goodness and the stars) ei lubanud mul sellest heituda, kuigi vabalt oleks võinud, sest kell tiksus kesköötundi. Oo ei. Tänu hilisõhtusele poeskäigule (22.30 paiku) oli vahendeid küll ja veel, ja kui potipõhi uuesti peaaegu särama hakkas, lendas pott uuesti tulele ja uus kreem sisse. Seekord hästi aeglaselt madalal tulel ja hullu järjekindlusega segades - tundus kui võitlus tuuleveskitega vahepeal. Aga valmis ta sai. Keedukreemieksperimendist hiljem.

Hommikul haarasin taas poti ja liikusin pliidi poole. Nüüd istub taldrikus roosa mannapuder - Alprol on riiulitesse ilmunud marjamaitseline piim, mida Stock praegu odavamalt kui muidu pakub. Sellel on loomupäraselt nii mõnus kergelt hapukas maitse, et vahtu lööks, oleks nagu mannavaht, oleks kisselli, sööks olematut mannavahtu sellega. Nämmmaaa.

Kevadekuulutajad

Suitsupääsukest ja lumikellukest pole veel näinud (viimaseid ei kohtagi vist kunagi kesklinnas), küll aga on päike nii vahva ja rõõmus nähtus, et viimasel ajal on ka toidulauale tekkinud väga värvikad taldrikutäied. Üha enam tahaks haarata kõike kevadiselt värsket (imetore oleks ise lehtsalat potti kasvama panna, aga kahtlen selle ürituse edukuses), aga ega pott-panngi kasutamata jää.

Kiireks hommikusöögiks:

Kaerahelbepuder tsipakese pruuni suhkru (ei eelista väga lääget) ja kaneeliga. Kuna aknalaualt vaatas vastu pakk pähklisegu, viskasid taldrikutäiele pudrule peale veel kreeka pähkleid, rosinaid, baananilaaste...ja ühe kuivatatud kirsi.

Ühel laupäeva- või pühapäevahommikul oli aega sutsu rohkem ja tuli meeletu tahtmine üle pika aja pannkooke meisterdada. Võtsin ette hiljuti kodus kasutatud vahvliretsepti (need kattuvad üsna tihti, muuseas):

1 purustatud banaan, 2 tassi vett, pool tassi keetmata kaerahelbeid, poolteist tassi täisterajahu (mul oli parasjagu maisijahu), 2 tl küpsetuspulbrit, 1 tl kaneeli (võib ka rohkem ;)).

Kiirel ja mitte nii näljasel pärastlõunal tõmbasin jääkapist välja paki juurikaid - elik porgangi-brokkoli-lillkapsasegu.

Mitte nii kiirel ja tegelikult üsna vihmasel ja sompus pärastlõunal - oli minumeelest pühapäev - vaatasid need kaks värvipommi mulle lauapealt vastu. Mahl on iseenesestmõistetavalt muidugi paki seest välja voolanud.

Tomatisupp tuli ise valmis teha. Helistasin ja küsisin retsepti, aga kellelgi polnud seda retsepti, mida ma taga ajasin, seega tegin hea õnne peale. Haarasin töölt paki purustatud tomateid (mis maitsesid tõeliselt hästi - nagu koduskasvatatud tomatid), poest herne-maisi-porganisegu (külmutatud) ja puljongikuubiku leidsin vist kodust. Muud kunsti pole kui vesi keema, puljong sisse segada, köögiviljasegu ujuma lasta ja purgist tomatid juurde. Maitsestasin pipraga.

Kuna eelmise nädala lõpus pidi kolm päeva uunitoidu peal elama ja kaks järgnevat päeva ka midagi väga kreatiivset polnud - okei, võib-olla see piimas keedetud ja karriga maitsestatud riis seente ja porgandiga oli, värvikas oli ta igatahes -, ja õhtul oli ka aega, siis võtsin need kaks tundi toidutegemiseks ja söömiseks. Nii mõnus oli.

Ehk taldrikul on purustatud tomatite all peidus riis ja frillice salatilehtedel kartulikotletid. Viimaste jaoks olen kasutanud varem tooreid kartuleid ja retsepti - olid täitsa head. Seekord võtsin vaevaks kartulid enne ära keeta (oli neid viis tükki, sellised pigem väiksed). Riivisin kaks porgandit (umbes selline peaks nende suhe vist olema), need olid seekord otse Soomest, tükeldasin sibula ja küüslauguküüne. Viimased kaks praadisin kergelt ära. Pehmetest kartulitest sai kartulipuder, kuhu sekka segasin kõik teised värvikad tegelased, supilusika sojajahu, 4 spl vett ja siis veel tunde järgi, et taigen ikka taigna moodi veidi vedelam oleks, maitseks viskasin sisse sidrunipipart. Läbi riivsaia jõudsin pätsid ka lõpuks pannile. Plaanisin ära süüa umbes 4 ja ülejäänud jätta järgmiseks päevaks - või mitmeks -, aga tuli välja nii, et pooled sõin eile õhtul ja ülejäänud täna. Kõhutunne ütles, kuidas teha, ja kõht ütles: "Tahan veel!"

Parade, parade

Murder! she screamed.

Tegelikult polnud asi üldse nii hull - tegemist oli vaid maasikatega, millest liigset vedelikku välja imbus. Milleks? Ikka küpsisetordi jaoks. Sedakorda siis 24. veebruariks nagu lubatud.

Ja teistmoodi, sest vahepeal avastasin imelist kaubavalikut Helsinki toidupoodides, kus näiteks müüakse Soyatoo'd. Oh, heaven! (Elik siis vahukoor veganitele.) Hinnast hoolimata haarasin paki endaga kaasa.
Teiseks väga meeldivaks üllatuseks oli kodumaine sidruni-vanilje tofukreem - midagi uut ja ka koju kaasa võetavat.

Katsetasin nendega ja tuli palju kreemisem kui eelmise korra kohupiimapastaga. Imbus väga kenasti läbi ja oli pingviiniparaadiks täiesti suurepärane. Kõik muu oli nagu ikka - Kalevid ja banaanid ja maasikad. Tahtsin küll midagi sinisemat tähtpäeva puhul, kuid mustikate hind ehmatas mind tõsiselt ära, nii et jäid siiski maasikad.

Ja nagu aru saada on, suutsin endale ka tordipritsi soetada (millega veel harjutada vaja on - võtsin liiga suure avaga otsiku seekord).

Kiru koer, mis koogiga külmkappi jagas, nägi samuti tol päeval ilmavalgust ja isegi varem kui fotodel olev üllitis. Tegime avastuse, et viie tunniga on koer täitsa söödav ja nämma (eriti kell 12 öösel näiteks). Too oli väga tavapärane - marmelaadiga, ei mingit eksperimenteerimist - igaks juhuks, sest mõeldud oli see Nele venna sünnipäeva tähistamiseks. Ei tahtnud oma veidrustega kohe šokeerida - nagu hiljem välja tuli, oli see ta esimene koeratükk üldse. Mõned esimesed. Retsept läks ka temapoolseteks katsetusteks teele - ootan huviga, mis ta sellest välja võlub.