Saturday, July 25, 2009

Laupäev köögis - ahjuga!

Tõstsin kohvrist välja kilo rukkijahu, juuretise ja pärmi. Loogiliselt väljus kaks tundi hilem ahjust soe ja eriti hästi lõhnav leib! 60/40 rukki- ja täistera nisujahust. Mõnusalt krõbeda koorikuga.

Paar tundi hiljem, kui ahi veel täiesti maha jahtunudki polnud, asusin muffinitaigent kokku segama - vaarikaid oli laual kuhjaga ja muffineidki pole väga kaua aega ise teinud. Lausa isu tekkis.
Seekord oli pool jahukogusest täistera nisujahu ja selle tõttu imeliku värviga taignasse segasin lõpuks sisse natuke tumedat (70%) šokolaadi (piparmünditäidisega ja otse Inglismaalt ja
organic) ja palju vaarikaid. Tegelikult oleks võinud rohkemgi olla.
Kerkisid üllatavalt ilusateks ja armsateks muffinikesteks, millele ma lausa pidin katteks kokku segama marjapiimaga roosaka glasuuri. Täitsa armsad on nad nüüd köögilaual kõrvuti.


Hommikuköök


Kaera-pannkoogid maapähklivõi (crunchy!) ja kirsimoosiga. Mmm, hommikud.


Newbies again!


Esimene avalik esitlus beebidele (ikka veel nimeta) ja vastuvõtt oli hea. Tsitaat: "Sa võikski neid kogu aeg teha!" Nii tore. =) Great success! Seekord endal marju sisse torgata polnud, aga see-eest ootas tööl laua peal ees kolm kausikest head ja paremat ja parimat eestimaist marjasaaki:


Nämm-nämm

Tuesday, July 14, 2009

Midagi uut

Tööl hakkas mõte jooksma. Alguses tegi paar kohmakat sammu, siis sörkis aeglaselt ja lõpuks sai enam-vähem hoo sisse. Jooksis millegi uue suunas ja jõudiski täna kohale. Kusjuures finiš oli enne lõppu veel täiesti tundmatu.
Mõte jooksis sinna suunas, et teeks midagi hääd. Merli tuli ka külla ja puha. Ja teeks midagi uut. Kohvri peal vedeles pakk Digestive küpsiseid tumeda šokolaadiga...Njaa, juurde natuke vaniljekastet valge šokolaadiga...kookos...maasikad...proovime.


Küpsistest, veidikesest kookosest ja margariinist korvid. Mikseriga vahustada kaera-vanilje kastet, juurde sulatatud valget šokolaadi. Muffinipanni kukkusid rõõmsalt suvised kollased muffinivormid ja küpsisetaignast jätkus perfektselt kaheteistkümneks korvikeseks. Igaühesse neist törts valget nämmadust, keskele pool maasikat ja riputada üle kookosega. Tegelikult võiks ju peale triibutada veel sulašokolaadi ja mündilehe ka kuskile sinna torgata. Mida pole, seda pole.



Külmkapis seisid need kaksteist armsakest tundi kaks-kolm. Ettevaatlik amps ja...




Üllatusin isegi, et need NII head välja tulid. Olin veidi skeptiline tumeda ja valge šokolaadi kooselus ühes korvis, aga näed, ei tasu šokolaadi-rassist olla - sobivad ju väga hästi! Great success!

Nüüd on neile kullakestele vaid nime vaja. Help?!

Friday, July 10, 2009

Juustuküpsistest maasikatordini

Long time, no see. Ja tegelikult pole vahepeal köögis midagi askeldanudki väga.

Juunis proovisin käppa leivaküpsetamise alal.


Enne laulupeo esimest kontserti sõitsin täiesti ilma ummikuteta Nõmmele ja olin väga valmis köögis toimetama. Kavas olid juustuküpsised ja maasika Pavlova. Põnevaim kõige juures oli see, et ei mina ega tädi polnud kunagi beseetorti teinud. Ehk ei lähe esimest korda aia taha.
Ahju läks vahtu löödud munavalge-tuhksuhkru segu täiesti ilusti, aga umbes viieteistkümne minuti pärast läks elu väga põnevaks - munavalge oli üle vormi ääre kerkinud ja ei tahtnud kuidagi ära lõpetada mini-munamäge tekitamast. Oma kahetunnise küpsemise ajal ajas see end puhevile ja vajus kokku päris mitu korda. Üsna ebatavaline ja uudne meie jaoks. Istusime ahju ees ja jälgisime
show'd.

Besee jahtumise ajal segasime kokku imelihtsa küpsisetaigna ja oma suures õhinas ("Sa pole vist ammu küpsetada saanud.") asusin juustupulki lõikama.



Kaks suurt plaaditäit ja maja lõhnas nagu üks suur juustuküpsise-töökoda. Või vähemalt pool korrust, kuna teine pool lõhnas grillkala järele.

Kuldpruunid juustupulgakesed kerkisid nii armsasti ahjus ja särisesid kelmikalt.


Enne õiget söömingut jõudis nii mõnigi pulgake nii mõnegi kohalolija kõhtu ja näpud hiilisid ikka ja jälle korvikese kallale.


Minu toidukord koosnes värsketest keedetud kartulitest, kastmest ja kirsstomatitest. Suvi!


Soolane söödud, kadusime taas kööki, et lõpetada alustatud tort. Jahtunud beseepõhi oli end taas lohku tõmmanud ja oli umbes 2,5 korda madalam kui kõrghetkeil ahjukuumuses.


Jahtunud põhjale määrisin paksu kihi vahukoort ja sellele pidi veel mahtuma terve kuhi maasikakastmes maasikaid. Kaste koosnes maasikapüreest, poole laimi mahlast ja Camparist.

Kumbki meist ei uskunud, et seda hunnikut kuidagi lahti lõigata, veel vähem tükina aluselt taldrikule transportida saab. Aga õnnestus.

Ääred ei näe võib-olla kõige esteetilisemad välja, sest need tahtsid väga küpsetuspaberi külge kleepuda ja mitte sellest enam lahti lasta. Aga maitse oli seekord põhilisem ja seda jätkus küllaga. Üle ühe tüki korraga ei söö. Jätkubki kauemaks.



Viljandis askeldasin Merli köögis - kõigest pool nädalat pärast seda, kui olime otsustanud, et trennitegijate õudusunenägudest juustupulki võib ju kord aastas süüa, segasin taas sedasama taigent kokku, seekord olles valinud suitsujuustu. Need pätsikesed paisusid ja pruunistusid ka kenasti, jättes meile küllaga krõbistada. Enne neid aga klopsisin kokku maasikate, banaanide ja tofu-sidruni-vanillikreemiga küpsisetordi - maasikad värskelt turult ostetud ja nii head. Oli õnn, et ma neid umbes kolm korda liiga palju ostsin ja neid ka järgmiseks hommikuks jäi. Tort oli paari tunniga ilusasti läbi imbunud ja rändas taldrikule. Hommikul oli veel parem. Dekadentlik õhtu oli.