Monday, October 5, 2009

"Double-layer chocolate..."




"Oh yeeeeah!" möirgas Blaze keset kööki. Mul jäi tegelikult lause pooleli, jah, aitäh.
"...cake with chocolate icing." Kui kooki taheti, peab kooki saama ja see on ausalt öeldes ka vähim, mis ma teha saan veidi üle nädala siin vedelemise eest. Niisiis sain ma vaevu nädalakese Inglismaal olnuna juba ahju sisse lülitada - gaasiahju, muuseas, millega mul varasemad kokkupuuted täiesti olematud olid - ja tegutsema hakata.

Esimene hiigelprobleem seisnes õige koogi leidmises. Šokolaadi toimib alati, arvasin ma, ja see täitsa sobis. Nagu näha. Kuulda, õigemini. Aga milline? Veider mõeldagi, aga ma pole kunagi päris šokolaadikooki teinudki ja kõik vajalikud põhjad olen ma tavaliselt poest ostnud. Khm. Ups. Möllasin väga valedel hetkedel ära kaduva ühendusega netis ringi, mõtteis suur ahastus ja kriis, sest retsepte on umbes miljon. Lõpuks arvasin end tulevat heale ideele. Haarasin telefoni, et teha kauge kõne tagasi koju ja lasta emal leida teksade taskust brownieste retsept. Pole just kerge ülesanne, teades, et ma kõik retseptid lipikutele ja mitte just kõige normaalsema käekirjaga sirgeldan, need siis millegi valmimisel hooletult kokku murran ja taskusse topin - pealkirjastamata, selgitusteta, vahel isegi teadmata, kas see nüüd eesti või inglise keeles oli. Aga emale au andes leidis ta õige asja üles ja netiühendus taastas end õigel ajal, nii et sain kõik, mis vaja.

Järgmine kriis saabus poes. Nimelt on suured poes sutsu kaugel, kuigi hiljem mõtlesin, et ma oleks neis ka kaks korda ära käia jõudnud, seega jäi poodlemise mõnu kahte ligidal oleva külapoekesse. Mõnust oli asi kaugel, sest suurima protsendiga šokolaad oli neis mõlemas pisikese, 45-grammise pulga näol, milles kakaod naeruväärsed 35%. Phähh. Aga ei miskit. Vingusin mis ma vingusin ja sõimasin mis ma sõimasin teel tagasi köögi poole - saab hakkama. Äkki.

Koukisin kapisügavustest välja kaks ühesugust ahjuvormi ja segasin kokku kaks kausitäit taignasegu, lootes, et esimene gaasiahjuga küpsetamine väga kaugele aja taha ei lenda. (Naabritel poleks ka hea meel olnud, ma arvan.) Lisaks sellele veel esimene kord Inglismaal küpsetada. Ootused oli kõrgel - minul vähemalt. Eriti kui mu suurepäraseid küpsetamisandeid nii suurelt välja reklaamitud oli - ja seda pelgalt fotode põhjal!

Esimene vormitäis väljus ahjust ja potsatas peaaegu ühes tükis vormist välja. Huh. Samal ajal saabus ka Liz, hästi jutukas ja tore blond, kelle arvates kõik nii imehästi lõhnas. Köök oli õnneks enamus ajast tühi ehk siis sain vabalt närveldada ja ringi sebida. Vahepeal sisse potsatanud Lizile või vennakestele seletasin, et tegelikult on kogu asi üks suur inspiratsioon ja väljamõeldis, mida see ka oli.

Sain asjadega nii kaugele, et määrisin alumisele tumepruunile ja veel soojale koogilatakale hapukat õunamoosi, tõstsin erilise ettevaatlikkusega teise lataka selle peale ja määrisin elu eest sooja glasuuri kõige selle peale ja külgedele. Et asi natukenegi vähem suure ja vormikujulise kakahunniku moodi välja näeks, hakkisin mandleid ka peale.
Voila! See, kas see ka söödav oli, ma veel ei teadnud. Kogu selle sekeldamise ajal olin oma miljon ja kaks korda misiganes köögijumalise poole armulikult palvetanud, et ma mingit fataalset viga ei teeks - no näiteks maja õhku lennutamine muuhulgas.

Aga -
grrrreat success! Pean tunnistama, et vägagi hea oli kohe. Väga šokolaadine, mitte kuiv, mitte liiga nätske. Aaah. Mmm. Tassike teed, hea film, väike tuli kaminas ja elu oli üks suur šokolaadipall. Ja nii mitu õhtut.

No comments: