Minu esimene keedukreem läks kergel öeldes väga mööda - tulemusi kraapisin umbes pool tundi igasuguste võimalike vahenditega neegristunud potipõhja küljest lahti. Aga skorpion minus (thank goodness and the stars) ei lubanud mul sellest heituda, kuigi vabalt oleks võinud, sest kell tiksus kesköötundi. Oo ei. Tänu hilisõhtusele poeskäigule (22.30 paiku) oli vahendeid küll ja veel, ja kui potipõhi uuesti peaaegu särama hakkas, lendas pott uuesti tulele ja uus kreem sisse. Seekord hästi aeglaselt madalal tulel ja hullu järjekindlusega segades - tundus kui võitlus tuuleveskitega vahepeal. Aga valmis ta sai. Keedukreemieksperimendist hiljem.

Hommikul haarasin taas poti ja liikusin pliidi poole. Nüüd istub taldrikus roosa mannapuder - Alprol on riiulitesse ilmunud marjamaitseline piim, mida Stock praegu odavamalt kui muidu pakub. Sellel on loomupäraselt nii mõnus kergelt hapukas maitse, et vahtu lööks, oleks nagu mannavaht, oleks kisselli, sööks olematut mannavahtu sellega. Nämmmaaa.