Ühe muusika lõpp

Pühapäeva hommikul enne pisarateni kurvale ärasaatmisele tuli kaugemalt sõitnutele veidi kosutust pakkuda. Kui mitte hingelist, siis vähemalt kõhtu täitvat - aga mitte paksuks tegevat, kui ka sporti teha, jõudsime kõik kokkuleppele.

Tegelikult tegin suurema töö laupäeva õhtul juba ära. Kuna rongis nii Tallinnasse kui tagasi neelasin tohutu isuga Anthony Bourdaini "Avameelselt köögist", oli indu ja inspiratsiooni ja jõudu-jaksu küllaga, et üheksa paiku õhtul koduköögi kulinaarsesse allmaailma siseneda ja hakata mässama millegi uuega.

Kõigepealt ladusin lauale laiali need potsikud ja topsid, mille sisemus lõppeks midagi juulikuise "Oma Maitse" pähklite ja kodujuustuga võileivatordi (lk 37) sarnast pidi meenutama. Alustasin küll üsna skeptiliselt, sest kodujuustu, paprika, kreeka pähklite, ananassi ja juustu hea kokkusobivus oli mul veel avastamata. Seega hakkisin paprika imepisikesteks tükkideks, hunniku kreeka pähkleid ja riivisin juustu. Kell muudkui tiksus, ETV toetas hea õhtuse programmiga - filmi "Surnud tüdruk" ma piilusin poole silmaga ja kuulasin poole kõrvaga ning kaks osa "24" möödus ka üsna kiiresti. Kui mul on köögis tegutseda vaja, siis olgu mul parem hää teleprogramm kõval olemas. Või võimalusel muusika. Näiteks on kirju koera muusikaks Disturbed - jube mõnus on küpsiseid purustada nende saatel.

Hm, igatahes, võileivatort. Segasin kahe kihi segud kokku ja alles siis hakkasin mõistma, kui huvitav see kõik kokku võib maitseda. Just - huvitav - selle sõna tähendus muutub ju pelgalt kergest hääletooni muutusest. Võtsin ette terve torni täistera röstsaia, lõikasin neilt koorikud ja sättisin alusele ritta, peale esimene segu. Teist ja kolmandat kihti immutasin veidi ananassikonservi vedelikuga, kuna segu nr 2 tundus kuiv ja ma ei arvanud, et isegi üleöö võiks üks kuiv segu saiaviilud ära immutada. Keerasin kogu kupatuse kilesse ja külmkappi. Nüüd olin skeptiline vaid soolase vahukoore osas, mis hommikul kodujuustu, ananssiviilude, kreeka pähklite ja riivitud juustuga katte ja kaunistuse rolli täitis.

Kiire nõudepesu ja magusam pool. Olin eelmisel õhtul toidupoes ringi käies umbes viis korda ümber mõelnud, mida siiski magusamaks kohvilaua ampsuks teha. Võtsin peas ette Toidutares oleva küpsisekoogi retsepti ja varusin endale küpsiseid, halvaad ja hapukoort. Laupäeva õhtu lõpetasin sellega, et needsin end maapõhja ja natuke kaugemale veel. Kogu hapukoort ei pea mitte kohe muu hulka segama, sest on võimalik, et segu tuleb äkki LIIGA VEDEL?! Moodustus kausis meenutas toda ammust Kõhulahtisust, ainult et veidi heledamal kujul. Vaarika ja valge sõstra seguga. Uhh. Aga ei miskit - lükkasin käed siiski piisavalt kokkuhoidvasse massi ja lootsin parimat. Vorpisin koogi alusele valmis, katsin kilega ja lükkasin külmkappi, kus polnud tegelikult enam väga ruumi.

Hommikul ootas ees ärevus, kas koogitaoline ollus: 1) oma vormi ka hoiab ja 2) üldse söödav on. Sulatasin võid ja šokolaadi, katsin heledama pruuni olluse seguga ja kaunistasin vahukooretörtsukestega.

Tulemuste kohta võib öelda, et see võileivatort tasub igal juhul proovimist - paprika, kodujuust, kreeka pähklid, majonees, sulatatud juust, ananass, riivjuust ja soolakas vahukoor toimivad hästi läbi immutatud saiaviilude vahel ja peal imeliselt. Kerge, mahlane ja mõnus.
Ja kook...polnudki kook väga. See, et olin küpsised mitte tükkideks purustanud, vaid pudrunuiaga pulbriks hõõrunud, andis tulemuseks ühtlase pehme kreemja massi tumeda šokolaadi kattega. Päris hää oli. Ja rammus. Ja ei tee paksuks, kui sporti teha. Homme? Okei. Lükkame dieedi paar päeva edasi. "Pole hilja veel eriala vahetada," ütles sugulane, koogitaldrik käes. Ma vist punastasin natuke. Aitäh.

Ja muidugi tuleb iga taldrikutäis parem, kui koostisosadele lisada noaotsatäis armastust ja hoolt ja pühendumust.