Birthday star

Hmm. Sünnipäevatähekest on arusaamatult ignoreeritud. Nüüd siis on tema tähetund.

Ehk siis Nele sünnipäevatordist.
Valmis ta kahe tunniga hommikul kella 8 ja 10 vahelisel ajal enne kooliminemist. Algne idee oli teha üks maasikane ja roosa tort, aga glasuur vedas alt ja välja tuli seest roosa, väljast kollane täheke.

Põhjadeks nagu ikka valmis tordipõhjad, kuna muud võimalust pole. Immutamiseks pressitud sidruni mahl (veega lahjendatud muidugi).

Kihtide vahele läks vaniljepudingu ja maasikate segu. Kõige peale siis värvilisest tuhksuhkrust ja veest kõige lihtsam glasuur üldse, külgedele vahustatud Soyatoo.



Ja nagu ikka oli tort järgmiseks päevaks veel rohkem läbi imbunud ja seega ka parem.

The birthday star, the cake massacre

Kirsitort

Laupäeva hommik algas pärast kolmetunnist und Selveri külastamisega, et osta vahukoort...mida seal polnud! Vahukoore osa riiulist haigutas uniselt mulle vastu ja ei tahtnud üldse abivalmis olla. No mis teha - kõigest 1/3 tordist koosneb vahukoorest (peaaegu). Hädast päästis Maxima.

Tort ise on tegelikult imelihtne - lihtsalt kihiti kokku laduda ja valmis! Retsepti järgi pole ma seda tegelikult kunagi teinud, vaid mälu järgi Susanne köögist. Aasta jooksul nägin ma selle valmimist ja osati aitasin sellele ka ise kaasa päris mitmeid kordi. Tema firmakas. Ainus, mis ma teisiti tegin või tegelikult tegemata jätsin, oli Kirsch - suurt pudelit kirsiviina ei hakka ma ostma tordi pärast, mida heal juhul kaks korda aastas teen. Kui oleks põhjust ja kellelgi huvi seda rohkem saada, siis võib-olla isegi maanduks see ostukorvis. Või kui oleks pisem pudel.

Aga tort ise.
Põhjaks, kuna ise küpsetada ei saa ja ilmselt ei julgekski, on Lieken Urkorni kakaoga tordipõhjad. Kihtide vahele tuleb kirsisegu, vahukoor ja vaniljepuding. Peale vahukoor, kirsid ja riivitud tume šokolaad/šokolaadipuru. Immutamiseks kange kohv.

Kirsisegu jaoks on vaja purk kirsse (hapukirsse soovitatavalt, saksakeelselt Schattenmorellen), mille võiks eelmisel õhtul nõrguma panna (kuna kell 6 hommikul see meelde ei tulnud, said seekordsed kirsid vaid napid kaks tundi sõelas vedeleda). 16 kaunimat (võib ka 17, kui üks keskel staariks saada soovib) hoida hilisemaks alles, kuivatada nt köögipaberi vahel. Kompotivedelikku ka mitte kraanukaussi valada ega ära juua, vaid hoopis keedupotti. Ilmselt saab kissellitaolist moodustist ka tärklisega teha, aga ma kasutan mugavusest ja kindlustundest Rufi torgiglasuuri pulbrit. Kotike pulbrit segada 250ml kompotivedelikuga (minu kompotis oli, kusjuures, täpselt 250ml), pidevalt segades korraks keema ajada, siis segada sisse kirsid/kirsipoolikud ja panna kõrvalt jahtuma.

Vaniljepuding on kerge - pakk vaniljepudingu pulbrit segada veidi piimaga, mida peaks kokku pool liitrit olema, lisada vaniljesuhkrut (tavalist, kui keegi väga magusat torti soovib), keema ajada ja siis kirsisegu kõrvale jahtuma panna.

Esimest tordipõhja immutada kohviga, sinna peale laotada kirsisegu ja sellele pakk vahustatud vahukoort. Teine tordipõhi immutada ja sellele määrida jahtunud puding. Kolmas kiht - oo üllatust - immutada ja sellele ning külgedele määrida kaks pakki vahustatud vahukoort (400ml ja kindluse mõttes vahustasin koore koos sellega.
Kaunistuseks moodustada tordile 16 ilusat pisikest vahukoorelillekest ja iga lillekese keskele panna üks neist kaunist kuueteistkümnest kirsist. Enne serveerimist puistata koogipind šokolaadipuruga üle.


Ideaalkorras on tegelikult nii, et vahukoorega määritud tort jäetakse üleöö külmkappi (kui kogu meisterdamine õhtul toimub) ja alles järgmisel hommikul saab tort teise kihi vahukoort ja kaunistuse. Aga kuna eelmist õhtut selleks kasutada ei saanud, pidi ühe hommikuga hakkama saama. Üleöö seisvat torti pole väga vaja immutada ka.

Ja siis - nämmnämm.


Samm-sammult ja kiht-kihilt ei saa kahjuks pildis näidata, sest Vana akud laadisid end samal ajal.

Keedukreemieksperiment

Keedukreem tuli ilus ja tükkideta ja pikitud kreeka pähkleist. Siis oli vaja võtta vaid koogipõhjad - siiani pole kindel, mis põhjad need sellised olid. Oleks justkui nagu biskviit olnud, aga samas mitte ka päris. Seda teab vist vaid Laura ema, kes meid koogimaterjalidega varustas (põhjad + retsept + pähklid).
Kook ise ülilihtne - põhi, kreem, põhi, kreem, põhi, kreem ja pähkleid peale ka veel. Seisma peaks ta vähemalt üleöö ja siis veel õhtuni näiteks. Ja ka siis polnud põhjad veel täielikult läbi imbunud. Aga filmiõhtule väga sobiv kook. Sööd tüki ja siis tahaks veel ja...Aga siis on õnneks kõht liiga täis, et veel üht tüki haarata.
Järgmisel õhtul oli kogu asi paremini läbi imbunud, aga siiski peaks vist põhjasid millegagi immutama eraldi. Tsipa.
Ahaa-moment - vahukoorega maitseb veel eriti hää (kui kreemi ega vahukoort liiga magusaks ei tee, muidu läheb väga käest ära). Pidi ju vana koogi viimase tüki hommikul ära sööma, et uus külmikusse mahuks ja vahukoort jäi ka üle.

Muuseas, tegu on ühega neist kesköistest kookidest, kuna see eksperiment valmis umbes poole ühe ajal. Midagi sinnakanti. Tõeline öölaps.

Next time: Shwartzwälder elik Black Forest elik kirsitort.

Minu esimene keedukreem läks kergel öeldes väga mööda - tulemusi kraapisin umbes pool tundi igasuguste võimalike vahenditega neegristunud potipõhja küljest lahti. Aga skorpion minus (thank goodness and the stars) ei lubanud mul sellest heituda, kuigi vabalt oleks võinud, sest kell tiksus kesköötundi. Oo ei. Tänu hilisõhtusele poeskäigule (22.30 paiku) oli vahendeid küll ja veel, ja kui potipõhi uuesti peaaegu särama hakkas, lendas pott uuesti tulele ja uus kreem sisse. Seekord hästi aeglaselt madalal tulel ja hullu järjekindlusega segades - tundus kui võitlus tuuleveskitega vahepeal. Aga valmis ta sai. Keedukreemieksperimendist hiljem.

Hommikul haarasin taas poti ja liikusin pliidi poole. Nüüd istub taldrikus roosa mannapuder - Alprol on riiulitesse ilmunud marjamaitseline piim, mida Stock praegu odavamalt kui muidu pakub. Sellel on loomupäraselt nii mõnus kergelt hapukas maitse, et vahtu lööks, oleks nagu mannavaht, oleks kisselli, sööks olematut mannavahtu sellega. Nämmmaaa.